Võidusõit

Niisiis. Tegime traktoritega paar rallit. Kaks etappi, kumbki umbes kaks kilomeetrit pikk, pinnas asfalt. Esimeses sõidus pääsesin esimesena minema. Tõmbasin korraliku edumaa sisse. poole maa peal vaatan selja taha, kuradi hollandalane raisk oma 7-käigulise masinaga, paarisaja meetri kaugusel, jõuab aina lähemele, rumal irve näos ka veel. Hea küll. Sõitsin edasi ja tuleb suur lauge kurv, too tüüp juba mul selja taga. Mõtlen, et nii vähe veel ja ehk pean vastu. Aga siis, pärast kurvi vaatan, et vend on tee ääres ja traktor seisab. Kutil oli käru tagant ära tulnud ja jõkke endamisi sõitnud. Norm, kindel võit. Ja siis, viimane ristmik, pidurdan, et autod üle lasta. Järsku käib mingi pauk nagu keegi oleks tagant sisse sõitnud. Ops, endal ka käru lahti. Ruttu keset ristmiku asja korda ajama. Vahepeal vaatasin, et hollandlane kangutab endiselt oma haagist veest välja. Ja ega midagi, jõudsingi päris suure eduga farmi tagasi.
Teien sõit. Alustan kolmandana. Esimesena läks sama hollandlane minema, teadsin, et teda kätte ei saa. Teine oli üks prantslane, umbes 500 meetrit eespool. Olin juba loobumas, aga siis nägin pikal sirgel, kui ettevaatlikult vend ristmikku ületab. Mõtlesin, et ahhaa, kardab, ja panin oma neljanda käigu sisse ja gaasi põhja. Mõned sajad meetrid enne lõppu olin vennal täiesti järel. Kuna maad oli nii vähe jäänud ja autosid sõitis palju, ei saanud kuidagi mööda sõita. Ja keerabki vend vasakule, mõtlesin, et olemegi farmis. Siis aga mõistsime mõlemad, et olime veidi vara ära keeranud. Mingi vale farm. Plats on suur ja vastane hakkab u-pööret tegema. Kiirelt tõmbasin jälle gaasi põhja ja tegin pöörde täpselt sisekurvist. Nii jätkasin ja suurendasin edumaad veelgi, kokkuvõttes teine koht.

Farmis käib mul viies nädal. Täpselt ei tea, kaua seal veel olen. Ehk nädal, ehk kolm. Käed on kuni õlgadeni kriime täis, samuti kael. Nagu väike emolapsekene. Töö on kurnav ja rutiin hakkab laastavalt mõjuma. Mitte mulle, aga mõnele küll. Täitsa naljakas on vaadata!

Esimesed nädalad olid nii, et läksid oma telgist välja, sirutasid käe ja võtsid endale ühe suure päiksesooja virsiku. Palju suuremad, kui poes. Hammustad ja suunurkadest voolab kuni rinnakarvadeni magus mahl. Mmmmmm. Kahjuks said virsikud otsa.

Vabandan, kui liiga vähe kirjutan, telgis on raske lihtsalt.
Kõigile soovin tagant järele häid sõpru ja olgem vinged! Juba märts.

Elu farmis ehk vahel peab pea okstest valja tombama ja sammu eemale astuma, et naha, kus pirn on

Tervist!

Oopaevane temperatuuri amplituud Austraalias on hiiglaslik. Paeval telgis olla on voimatu. Higistad pelgalt mitte midagi tehes. Enne Ausi tulekut motlesin, miks uldse pikad riided kaasa votta, siin ju troopika. Nuud ma tean. Oosel magan oma magamiskotis teki all ja riided seljas. Sama teema jatkub varahommikul, kui aeg argata ja toole minna. Muslit suues proovid mitte kulmetada. 5.30ks laheme viljaaeda ning koos paikesetousuga hakkame korjama. Nii kuni kella 14ni valja. Nadalas kuni 7 paeva. Farmid on suured ja puid on palju. Seltskond on tore. Vaatad uhele poole ja kuuled, kuidas itaallased laulvad "la chante mi cantare", vaatad teisele poole ja sakslased mangivad soda ning loobivad uksteist pirnidega. Vahel ka mind. Ja siis need prantslased, neid on liiga palju. Meie kuuri all elab pea 20 inimest ja pooled on prantslased. Lisaks veel 8 sakslast, uks Hollandist ja mina, ainus eestlane. Aga nagu oeldud, igav pole. :)

Meie kuurialune

Tervitades,

Farmi-Kalev

Pilt

Nii. Avalik internetipunkt! Kiiruga lisasin moned pildid. Mul on neid veel, aga kadunud hetkel. Jargmine kord.

Cheers!

Aasta viimane paev kaubamaja aluses parklas oma uue autoga

Jargnev Gold Coasti piirkonnast

Mitch

Rakett

Ah joon vett Austraalia koige idapoolsemas kohas

Jargnev Nimbinist. Keset metsa kalju.

Nädalapikkune ootamine on lõppenud. Mario helistas täna ja kutsus pirne korjama. Viimane aeg ka, raha hakkas juba täitsa otsa saama. Elama hakkan telgis kusagil aida all, kus on veel 20 bäkkerit. Möödunud nädalal käisin pea iga päev linnas töötukassa laadses kohas küsimas, ega kusagil pole vaja abikäsi ja loomulikult vaatasin päevas vähemalt kümme korda uued pakkumised netis üle. Kiskus juba nukraks ära küll, kui hommikul üheksaks on sada bäkkerit nimed kirja pannud, et ka nemad otsivad tööd. Lisaks veel need saadetud meilid, millele kunagi ei vastata või kõned, kus sulle kohe ära öeldakse või palutakse järgmine päev helistada ja siis ära öeldakse. Shepparton on selline linn ka, kus midagi eriti teha pole, ainult farmid ümber ringi. Igavuse peletamiseks ja beeta-endorfiinide taseme tõstmiseks sai vähemalt trenni normaalselt tehtud, isegi kaks korda päevas vahepeal. Kohalik jõusaal andis ka esimese korra tasuta (!). Ujuda sai jões, kus mina krokodillina kindlalt oma ohvreid püüaksin. Väidetavalt Victoria osariigis neid ei leidu. Ainult redback ja white tail ämblikud ning mõned maailma mürgiseimad maod. Eestist kaasa võetud Remarque lummab endiselt ja oli ka hea vaheldus. Õnneks selleni asi ei läinud, et hakanuks Facebooki lambi rumalusi postitama.

Väga tahaks pilte postitada, aga siiani pole võimalust leidnud. Otsin lahendust edasi. Olgu, lähen ostan poti ja panni ning kolin uude kohta.

Pange ässalt!

Pärast kaht ööd maagilises Nimbinis panin norrakate käest saadud tupsu alla ning alustasime varahomikul sõitu Sydney suunas. Enne veel sai tehtud väike peatus kusagil aborigeenide pühapaigas, kus sai ujumas käia. Sõitu hipikülast välja mööda mägiseid teid saatis mahe illegaalsete roheliste taimepõldude lõhn. Päev möödus autoroolis kohvi ja energiajooki juues. Kokku sai läbitud 700 km. Öösel ärkasin ning kahtlesin, kas süda peab meeletule vererõhule vastu. Koffeiiniga sai liialdatud. Enam nii ei tee.

Järgmine päev jõudsime Palm Beachi, taas. Seekord õigesse. Filmivõtted olid nädal aega tagasi lõppenud ning kahjuks ühegi kuulsusega pilti teha ei saanud. See-eest võis unustada end jälle lainetesse mängima. Ootamatult lõbus on see. Edasi Sydneysse. Jube kogemus. Ebameeldivalt suur linn. Kuuma oli 40 kraadi ning kui meie airconnita autos aken lahti teha, said reaalselt kõrgtemperatuuri kurikaga vastu pead. Nonstop higistamine. Püüdsime leida seda ooperimaja, aga selle asemel veetsime mingi tunni kesklinnas liiklusummikutes parklat otsides. Lõpuks viskas üle ja alustasime sõitu pealinna suunas.

Canberrasse jõudsime järgmine päev. Hoopis parem linn. Selline väike ning rahulik. Sõbralik tadsikistaani habemik juhatas kesklinma ning rääkis, kuidas kängurud mööda linna ringi jooksevad. Lisaks rääkis ta, et Canberra on tehislikult üles ehitatud, kus puudub töölisklass ja mingi asi veel, mida ei mäleta.

Sama päeva hilisõhtuks lõppes meie tripp. Pärast 2300 km jõudsime Sheppartoni. Väike maalinnake, mis on Melbsist umbes 200 km kaugusel. Siin võtsid meid eestlastest tuttavad vastu ning olemegi nende juures juba neljandat päeva elanud. Nüüd tuleb tööd leida kusagil farmis, et raha veidi taskusse saada. :)

Oh seda karnevali

*See post on kirjutatud Aussie klaviatuuril ehk tippe-tappe pole :)

Hetkese seisuga kolmas reisipaev ning pea 400 km maha soidetud. Oleme kulastanud Main Beachi, Surfers Paradise'i, Palm Beachi, Coolangatat ning Byron Bayd. Main Beachil magasin auto esiistmel, jargmine hommik tegime kindlustuse, ujusime toa lae korgustel lainetel ning nagime miamibeachilikku randa. Surfers Paradise'is otsisime 2 tundi, kus saaks GPSi laadida ja korbesime paikse kaes. Palm Beachil lootsime leida "Home and Away" filmimispaika, aga tuli valja, et eksisime kohaga. Coolangatas saime tanklatadilt teada, et oleme joudnud uude osariiki- see on siis New South Wales- ning lisaks laadis ta pool tundi meie navigaatorit. Byron Bayl votsime ette vaikse matka mooda rannajoont ning siis labi vihmametsa ja joudsime Austraalia koige idapoolsemasse punkti. Korgelt maetipult laius ees suur-suur ookean ja vaatasime, kuidas lained ule kivide vastu kaljuseina amokki jooksid ning kuidas surfarid trikke tegid. Paradiis.

Kerin veidi tagasi. Brissi saabusime 29. ehk laupaeval. Plaan oli jargmine paev auto saada ja minema porutada. Laks teisiti. Puhapaeval kaisime kull autot vaatamas, aga paberimajandust korda ei saanud. Esmaspaeval ehk aasta viimasel paeval kirjutasin vahemalt 5 allkirja ning lopuks oli masin minu nimel. Commodor Holden Executive. Kohalik vark. Onnelikult soitsime Brissi aarelinnast tagasi kesklinna poole. Kesklinna parklas avastasime, et kapoti alt on oli valja voolanud. Lahemal uurimisel leidsime, et kaigukastioli on tuhjaks jooksnud. Ohtuks oli selge, et enam midagi teha pole. Tombasin olised riided seljast ning pesemas kaimata puhtad peale. Vana-aasta ohtu veetsime vaikses meeleolus baaris, parast soitsime rongiga Hiinalinna ning vaatasime, kuidas purjus inimesed tuigerdavad. Lopuks kondisime tagasi ning maandusin parklas viisakate riietega auto esiistmel. Jarmine paev bookisime hosteli kohad ning ootasime. Puhade ajal polnud autoga midagi voimalik teha. Kolmapaeva ohtuks saime puksiiriga viimaks masina tagasi toimetatud. Meil nimelt oli garantii ka. Neljapaeva parastlounal, parast ligi 300 dollarilist lisakulutust, saime auto katte ning alustasime soitu.

Nuud on ohtu ning oleme joudnud rohelise motteviisiga Nimbinisse. Esimesel ringkaigul tervitas meid palja kohuga ning suure habemega hipi, kes utles "Tere tulemast koju!". Muru on siin niitmata ja roheline, majad lihtsad ja inimesed onnelikud. Panime kohad kinni Rainbow Retreat nimelises backersi hostelis. See koht siin on vaga looduslahedane. Linnakara pole absoluutselt kuulda, vaid lindude ja putukate haali. Kusagil pidi 6 meetri pikkused kanavarastest maod ka olema. Inimesele ohutud. Chill out telgis oli kuulda reggea muusikat ning muud melu. Lahengi vaatan, mis seal toimub.

P.s vaga tahaks pilte naidata, aga kuna pikemat aega ma oma arvutiga enam koostood ei tee, siis pole see kahjuks voimalik.

Hosteli seinal markasin uht aborigeenide utlust. "We are all visitors to this time, this place. We are just passing through. Our purpose here is to observe, to learn, to grow, to love... and then we return home." Selle motteteraga soovin teile koigile meeldivat uut aastat! :)

On the road again

Tsau!

Krokodill hüppab veest välja kiirusega ligi 60 miili tunnis, haarab oma saagi lõugade vahele ning veab vette. Vees hakkab elukas kiirelt pöörlema ümber oma telje, et saak upuks. Kui sellega korras, jätab kroko oma õhtusöögi kaheks nädalaks seisma, et pärast maitse parem oleks. Või midagi sellist. Maa peal ei jõua tema eest põgeneda, sest ta pidavat lausa galoppi jooksma. Töö juurest rääkis üks, et nägi koera kõndimas rannas. Nii. Ja järgmine hetk hüppab korkodill veest välja ja tirib koera vee alla.

Piksenooled naaberpilves meie lennukist õnneks jagu ei saanud. Maandusime õnnelikult Brisbane's ja jõudsime tagasi juba tuttavasse ööbiskohta. Täna läheme autot vaatama ja kui kõik korras võib reis alata. Suund on olemas, aga midagi kindlat pole. Elame, näeme. :)