Võidusõit

Niisiis. Tegime traktoritega paar rallit. Kaks etappi, kumbki umbes kaks kilomeetrit pikk, pinnas asfalt. Esimeses sõidus pääsesin esimesena minema. Tõmbasin korraliku edumaa sisse. poole maa peal vaatan selja taha, kuradi hollandalane raisk oma 7-käigulise masinaga, paarisaja meetri kaugusel, jõuab aina lähemele, rumal irve näos ka veel. Hea küll. Sõitsin edasi ja tuleb suur lauge kurv, too tüüp juba mul selja taga. Mõtlen, et nii vähe veel ja ehk pean vastu. Aga siis, pärast kurvi vaatan, et vend on tee ääres ja traktor seisab. Kutil oli käru tagant ära tulnud ja jõkke endamisi sõitnud. Norm, kindel võit. Ja siis, viimane ristmik, pidurdan, et autod üle lasta. Järsku käib mingi pauk nagu keegi oleks tagant sisse sõitnud. Ops, endal ka käru lahti. Ruttu keset ristmiku asja korda ajama. Vahepeal vaatasin, et hollandlane kangutab endiselt oma haagist veest välja. Ja ega midagi, jõudsingi päris suure eduga farmi tagasi.
Teien sõit. Alustan kolmandana. Esimesena läks sama hollandlane minema, teadsin, et teda kätte ei saa. Teine oli üks prantslane, umbes 500 meetrit eespool. Olin juba loobumas, aga siis nägin pikal sirgel, kui ettevaatlikult vend ristmikku ületab. Mõtlesin, et ahhaa, kardab, ja panin oma neljanda käigu sisse ja gaasi põhja. Mõned sajad meetrid enne lõppu olin vennal täiesti järel. Kuna maad oli nii vähe jäänud ja autosid sõitis palju, ei saanud kuidagi mööda sõita. Ja keerabki vend vasakule, mõtlesin, et olemegi farmis. Siis aga mõistsime mõlemad, et olime veidi vara ära keeranud. Mingi vale farm. Plats on suur ja vastane hakkab u-pööret tegema. Kiirelt tõmbasin jälle gaasi põhja ja tegin pöörde täpselt sisekurvist. Nii jätkasin ja suurendasin edumaad veelgi, kokkuvõttes teine koht.

Farmis käib mul viies nädal. Täpselt ei tea, kaua seal veel olen. Ehk nädal, ehk kolm. Käed on kuni õlgadeni kriime täis, samuti kael. Nagu väike emolapsekene. Töö on kurnav ja rutiin hakkab laastavalt mõjuma. Mitte mulle, aga mõnele küll. Täitsa naljakas on vaadata!

Esimesed nädalad olid nii, et läksid oma telgist välja, sirutasid käe ja võtsid endale ühe suure päiksesooja virsiku. Palju suuremad, kui poes. Hammustad ja suunurkadest voolab kuni rinnakarvadeni magus mahl. Mmmmmm. Kahjuks said virsikud otsa.

Vabandan, kui liiga vähe kirjutan, telgis on raske lihtsalt.
Kõigile soovin tagant järele häid sõpru ja olgem vinged! Juba märts.

Elu farmis ehk vahel peab pea okstest valja tombama ja sammu eemale astuma, et naha, kus pirn on

Tervist!

Oopaevane temperatuuri amplituud Austraalias on hiiglaslik. Paeval telgis olla on voimatu. Higistad pelgalt mitte midagi tehes. Enne Ausi tulekut motlesin, miks uldse pikad riided kaasa votta, siin ju troopika. Nuud ma tean. Oosel magan oma magamiskotis teki all ja riided seljas. Sama teema jatkub varahommikul, kui aeg argata ja toole minna. Muslit suues proovid mitte kulmetada. 5.30ks laheme viljaaeda ning koos paikesetousuga hakkame korjama. Nii kuni kella 14ni valja. Nadalas kuni 7 paeva. Farmid on suured ja puid on palju. Seltskond on tore. Vaatad uhele poole ja kuuled, kuidas itaallased laulvad "la chante mi cantare", vaatad teisele poole ja sakslased mangivad soda ning loobivad uksteist pirnidega. Vahel ka mind. Ja siis need prantslased, neid on liiga palju. Meie kuuri all elab pea 20 inimest ja pooled on prantslased. Lisaks veel 8 sakslast, uks Hollandist ja mina, ainus eestlane. Aga nagu oeldud, igav pole. :)

Meie kuurialune

Tervitades,

Farmi-Kalev