On the road again

Tsau!

Krokodill hüppab veest välja kiirusega ligi 60 miili tunnis, haarab oma saagi lõugade vahele ning veab vette. Vees hakkab elukas kiirelt pöörlema ümber oma telje, et saak upuks. Kui sellega korras, jätab kroko oma õhtusöögi kaheks nädalaks seisma, et pärast maitse parem oleks. Või midagi sellist. Maa peal ei jõua tema eest põgeneda, sest ta pidavat lausa galoppi jooksma. Töö juurest rääkis üks, et nägi koera kõndimas rannas. Nii. Ja järgmine hetk hüppab korkodill veest välja ja tirib koera vee alla.

Piksenooled naaberpilves meie lennukist õnneks jagu ei saanud. Maandusime õnnelikult Brisbane's ja jõudsime tagasi juba tuttavasse ööbiskohta. Täna läheme autot vaatama ja kui kõik korras võib reis alata. Suund on olemas, aga midagi kindlat pole. Elame, näeme. :)

Telekast tulevad jõululaulud

Jingle bells, batman smells...

Pikk töönädal sai läbi. Pea 60 tundi, meenutab juba Rootsi aegu. Laupäeval kutsuti mind pühade puhul õhtusöögile. Laulsin keskeas filipiino daamidega karaoket ja sõin toitusid, mille nime ei oska hääldadagi. Toredad inimesed on meil Mäkis.

Reede ööst saadik sadas meil kaks päeva järjest. Baaritöölt leidsin maast uut rekordit tähistava 68 dollarit ja kõndisin vihmasajus koju. Järgmine päev võtsin ette jooksu ookeani äärde. Endiselt sadas. Vihmapiisad nüpeldasid mõnusasti ja pesid kõik üleliigse maha. Vabastav.

Eile lubati meile 24. puhul Mäkis tasuta eine. Sõin 17 dollari väärtuses kõhu täis ja oli hea olla. Õhtul olin jõuluime tunnistajaks. Maagiline päev siiski. Nimelt kohtasin jõuluinglit. Päriselt ka. Ja ei olnud võluseeni söönud või popsu teinud. Rääkisime temaga mõned tunnid juttu ja siis ta lendas minema.

Niisiis, sõbrakesed. Leidkem rõõmu igapäevases, võtkem aega endale ja lähedastele, söögem kõhud hapukapsast ja pohlamoosist täis, sekka ka glögi, ning nautigem pühi! :)

Whitsunday

Pühapäeva hommik. 3:00 jõuan töölt koju ja lähen magama. 5:20 äratus ja söögid peale. 6:00 sõidab Kenn oma Mazda RX8ga maja ette ja alustame teekonda Airlie Beachi poole. Loomulikult on ühel sirgel vaja näidata, palju tema rotary engine’ga auto sisse võtab.

Broneerisime omale tuuri Whitsunday saartele. Kokku on 74 saart ja see peaks olema Austraalia üks külastatumaid kohti. Meie sõit algas Airliest kummipaadiga kell 10.

Giidid olid äärmiselt huvitavad, positiivselt meelestatud ja tegid palju nalja. Kõigepealt läksime snorgeldama maailma suurimasse korallrahusse. Kui esimest korda pea vee alla panin, nägin enda all hiiglaslikku manta ray’d. Ops, lonks soolast ookeanivett kurku ja ruttu paadi poole tagasi minema. Mõne hetke möödudes otsustasin rahuneda ja kui uuesti vee alla vaatasin, nägin, et ta ei ajagi mind taga. Igatahes, edasi läks kõik sujuvalt ja vaatepilt oli imeline. Giidid toitsid kalu grillkanaga ning neid oli meie ümber massiliselt.

Järgmine sihtpunkt oli Whitehaven Beach. 7 km randa, kus ooken on helesinine ja liiv valge. Randa jõudmiseks tegime väikse jalutuskäigu läbi rahvuspargi mäe tippu ja tagasi alla. Sõime, ajasime ülbeid kajakaid eemale, snorgeldasime taas, ajasime haisid ja stingray’sid taga, et pilti teha, hoidusime millimallikate eest ning nautisime päeva.

Paadiga ringi sõites nägime veel saart, kus näiteks kuulsused käivad puhkamas kuni 9000 dollari eest öö kohta, saart, kus on kõige suurem mürkmadude populatsioon terves Queenslandi osariigis ning väikest valge liivaga, umbes tenniseväljaku suurust oaasi, mis tõusis pinnale keset ookeani ning kus inimesed peesitasid.

Istudes selle üllatavalt kiire paadi serval, kus tuul puhub ja vett pritsib, taevas on pilvitu, ümber laiub türkiissinine ookean, silmanurgast näed delfiini ja merikilpkonna, võib mõne hetke vältel tunda, et pea on täiesti tühi. Õnnis tunne.

Jõudnud väsinuna tagasi Airlisse, tegime kohalikus vabaõhubaaris kerge kosutuse, kuulasime habetunud meest kitarril laulmas Red Hot Chili Peppersi parimaid palasid ning lõpetasime õhtu rahulolevalt. :)

Kiirusta ruttamata

Nonii,

Lennupiletid Brissi ostetud. Viimased 2 nädalat siin Mackays. Eile ja täna vabad päevad. Täna on küll töö, aga see alles 23.00. Sai üle pika aja laguuni ääres käidud ja veidi peesitatud. Tuli koheselt meelde, miks ma siin päiksega päeval väljas ei käi. Rängalt keevitab. Kuid siiski, vahelduseks hea lebotada.

Meenus üks seik reisi algusfaasidest. Nimelt Singapuris, kus vahemaandumine oli, lasti ilusti uuesti lennukisse sisse. Ootame siis õhkutõustmist ja kuuleme raadiost, et läheb veidi aega, tehnilised probleemid. Tõmbas veidi jahedaks ära juba. Tehnilised probleemid, aga 7 tundi lendu ees?! Hea küll, kõik ikkagi sujus. Ja siis maandumine Brissis. Hakkasime maale lähemale jõudma, raputas päris hästi, tundus juba, et midagi on justkui valesti. Esimene maandumine läkski piloodil sassi. Maandusime nimelt kuidagi ühe külje peale, et kõik rattad maha ei läinud. Jälle raputas kõvati. Siis võttis lennuk hoo uuesti üles ja tõusis koheselt õhku. Kerge hirm pikkade lendude ning turbanitega reisijate ees suurenes päris tublisti. Oh well, lõpp hea, kõik hea.

Ja veel baaritööst. Nimelt, iga õhtuga leian põrandalt keskmiselt 10 dollarit, vahel rohkem, vahel vähem. Sellest piisab ühe päeva söögirahaks. Aga siis, eelmine laupäev oli rekord. Korjasin maast üles 32 dollarit (umbes 25 euri) ! Enamus siis sentides, paberraha leiab harva. Siin on need 2 dollarilised mündid üsna pisikesed, noh, umbes Mennu suure varba otsa suurused, ja purjus inimesed kaotavad neid kergesti. Minu õnn! Pärast tööd kõnnin koju ja teksatasku kõliseb lisarahast. Teeb alati tuju rõõmsamaks. :)

Vot. Pühapäevaks on plaanitud väike tripp. Eks räägin lähemalt siis, kui see on läbi. Vaatab, kuidas õnnestub.

Ärge siis lume sisse ära kaduge!

Eungella ja Finch Hatton

Täna hommikul kell 9 startisime töökaaslase Kenni autoga, millel on õhufilter veidi korrast ära, Eungella ja Finch Hattoni rahvuspargi poole teele. Meie linnast on see ligi 80 km eemal. Sõitsime umbes tunni. Põmst saime esimest korda siin Austraalias linnast välja ja nägime veidi maapiirkonda ka. Auto suri tee peal mitu korda välja ning seni, kuni Kenn kapoti all midagi tegi, sai tee ääres oleva puu küljest paar mangotki korjatud. Rahvuspark asus kõrge mäe otsas. Sinna üles sõit oli juba omaette seiklus. Tagasiteel sain oma ristsed vasakpoolses liikluses. Kes üldse tuleb selle peale, et rool paremale poole paigaldada?

Kõigepealt võtsime ette 2 km rännaku vihmametsas. Hämmastav kogemus. Palmid, liaanid, hiiglaslikud puud. Nii palju energiat lihtsalt!

Laenasin Tarzanilt liaani

Vahtis seal, niisama üksinda

Viimane pilt kosest on Finch Hattonil. Tuli kõndida kilomeeter metsa sisse, et sinna jõuda. Ülekuumenenud keha oli hea külmas vees maha jahutada. 

Tänane tripp ja õhtune pea 40 minutiline jooks ookeani äärde laadis patareid ilusti täis. Vahepeal tekkiski juba tunne, et ainult töö ja töö. Hakkas meenuma, miks üldse see retk teise maailma otsa sai ette võetud. Tunne selline, et võiks lausa maailma kõige mürgisema mao eest ära põgeneda. Meid hoiatati, et võime teda näha metsas. Ta pidavat olema ülimalt agressiivne, hammustab hüppe pealt ja ajab taga ka. Seekord jäi meie kohtumine ära. 

Niisiis. Nüüd vaja minna piduliste klaase laudadelt ära korjama ning WCsid puhastama! :)

Proosit!

Post a flipping title

Kuna hetkel erilisi reisielamusi pakkuda pole, jagan teiega mõngaid kilde tööpostilt.

Kõigepealt Mäki toidust. Kõik te olete kindlasti juba kuulnud, kuidas liha küpsetatakse seal rohkes õlis. Nii see ka on. Lisaks kasutatakse ühel päeval pidevalt sama õli. Ja veel, samuti hoiustatakse kogu see liha õli täis valgunud kandikutel. Ja mis kõige hullem, lihal on oma ettenähtud aeg, kui kaua ta võib seista praetult ning pärast mida peaks see ära visatama. See seletati mulle ilusti esimesel päeval ära, aga seejärel mainiti kohe, et meie seda liha ära ei viska, vaid paneme aja uuesti nullist tiksuma. Ehk, teil võib vedada ja saate värske liha, kuid võib ka mitte ning teie liha on seal õlis hoiustatud isegi tunde. Mmm! Nõude pesemisest nii palju, et kogu kraam lastakse lihtsalt kuuma veega üle. Pesuvahend on olemas, aga sellele tähelepanu ei pöörata. Nii õpetati mind täna. 

Mäkis töötab meil 10. klassi pooleli jätnud 15 aastane poiss. Töökogemust sel kohal nüüdseks üle aasta. Veidi arusaamatu minu jaoks.

Tegin täna Filet-o-Fish burgerit ja tuleb eest teade: "Palun pane selle burgeri vahele värskelt küpsetatud kalapihv. Klient mainis, et ta on rase ning ta ei taha, et tema veel sündimata laps mitte väärtuslikku toitu peaks tundma saama." Kuule, miks sa üldse tuled McDonaldsisse siis ?!

Baaris pean iga 30 minuti tagant WCd üle vaatama, et kõik korras oleks. Seisan siis seal mopiga ning minu juurde tuleb üks mees. "Hey mate, we should go in there and have a piss together." Ahah... 

Järjekordselt WC ukse taga ning lähenevad kaks neidu. Minu pikkused ja üsna kogukad. Ilmselgelt jooke liialt palju saanud ning kontskingadel püsimine on keeruliseks muutunud. Hakkab siis see hiiglane kukkuma, kuid viimasel hetkel haarab minust kinni. Ise näost valge ja miimikast saab aimu, kuidas söögitorust on üles liikumas mingisugune mass. Õnneks suutsin nõtke liigutusega ta ohutult tualetti suunata, ukse sulgeda ja turvamehe temaga tegelema kutsuda. Teate ju neid multikaid, kus okse tegelaste suust kosena purskab. Jäi vähe puudu, et minu situatsioonist oleks võinud mõnele sarjale järgmise osa kirjutada.

Ning taas, liigun oma mopikese ja rõõmsa näoga WC poole. Turvamehed ümber ringi ja külastajaid sisse ei lasta. Liikunud lähemale nägin, et ka kiirabi oli seal ning WC põrandal lebas üks välimuselt peenelt üles löödud naine teadvuse kaotanult. Mõne aja pärast suudetati ta üles äratada ning minema toimetada. Mõistus, kuhu jäid? 

Mäkis on üks kutt, kellele meeldib koss. Filipiino. Kenn on nimi. Laupäeval käisime loopimas temaga. Päris tore oli üle kahe kuu palli puudutada.

Aa, ja äkki on kellelgi kilekotte vaja? Prügikotiks või nii? Siin pannakse supermarketis põmst iga asi oma koti sisse ja mul on neid kogunenud nüüdsekt kümneid ja kümneid. Panen postiga teele?

Filmisoovitused: "Observe and Report", "Proof", "Napoleon Dynamite".

See reis on juba preaguseks olnud hea viis hirmudest üle saamiseks. Näiteks enam ei kohku ma ära, kui õhtul pimedas tööle kõndides pea kohal asuvalt puult poole meetrise siruulatusega nahkhiir bätmännilikult õhku tõuseb. 

Olgu, semud. Siinkohal laenaks Miku ütlust. Pange ässalt!