On the road again

Tsau!

Krokodill hüppab veest välja kiirusega ligi 60 miili tunnis, haarab oma saagi lõugade vahele ning veab vette. Vees hakkab elukas kiirelt pöörlema ümber oma telje, et saak upuks. Kui sellega korras, jätab kroko oma õhtusöögi kaheks nädalaks seisma, et pärast maitse parem oleks. Või midagi sellist. Maa peal ei jõua tema eest põgeneda, sest ta pidavat lausa galoppi jooksma. Töö juurest rääkis üks, et nägi koera kõndimas rannas. Nii. Ja järgmine hetk hüppab korkodill veest välja ja tirib koera vee alla.

Piksenooled naaberpilves meie lennukist õnneks jagu ei saanud. Maandusime õnnelikult Brisbane's ja jõudsime tagasi juba tuttavasse ööbiskohta. Täna läheme autot vaatama ja kui kõik korras võib reis alata. Suund on olemas, aga midagi kindlat pole. Elame, näeme. :)

Telekast tulevad jõululaulud

Jingle bells, batman smells...

Pikk töönädal sai läbi. Pea 60 tundi, meenutab juba Rootsi aegu. Laupäeval kutsuti mind pühade puhul õhtusöögile. Laulsin keskeas filipiino daamidega karaoket ja sõin toitusid, mille nime ei oska hääldadagi. Toredad inimesed on meil Mäkis.

Reede ööst saadik sadas meil kaks päeva järjest. Baaritöölt leidsin maast uut rekordit tähistava 68 dollarit ja kõndisin vihmasajus koju. Järgmine päev võtsin ette jooksu ookeani äärde. Endiselt sadas. Vihmapiisad nüpeldasid mõnusasti ja pesid kõik üleliigse maha. Vabastav.

Eile lubati meile 24. puhul Mäkis tasuta eine. Sõin 17 dollari väärtuses kõhu täis ja oli hea olla. Õhtul olin jõuluime tunnistajaks. Maagiline päev siiski. Nimelt kohtasin jõuluinglit. Päriselt ka. Ja ei olnud võluseeni söönud või popsu teinud. Rääkisime temaga mõned tunnid juttu ja siis ta lendas minema.

Niisiis, sõbrakesed. Leidkem rõõmu igapäevases, võtkem aega endale ja lähedastele, söögem kõhud hapukapsast ja pohlamoosist täis, sekka ka glögi, ning nautigem pühi! :)

Whitsunday

Pühapäeva hommik. 3:00 jõuan töölt koju ja lähen magama. 5:20 äratus ja söögid peale. 6:00 sõidab Kenn oma Mazda RX8ga maja ette ja alustame teekonda Airlie Beachi poole. Loomulikult on ühel sirgel vaja näidata, palju tema rotary engine’ga auto sisse võtab.

Broneerisime omale tuuri Whitsunday saartele. Kokku on 74 saart ja see peaks olema Austraalia üks külastatumaid kohti. Meie sõit algas Airliest kummipaadiga kell 10.

Giidid olid äärmiselt huvitavad, positiivselt meelestatud ja tegid palju nalja. Kõigepealt läksime snorgeldama maailma suurimasse korallrahusse. Kui esimest korda pea vee alla panin, nägin enda all hiiglaslikku manta ray’d. Ops, lonks soolast ookeanivett kurku ja ruttu paadi poole tagasi minema. Mõne hetke möödudes otsustasin rahuneda ja kui uuesti vee alla vaatasin, nägin, et ta ei ajagi mind taga. Igatahes, edasi läks kõik sujuvalt ja vaatepilt oli imeline. Giidid toitsid kalu grillkanaga ning neid oli meie ümber massiliselt.

Järgmine sihtpunkt oli Whitehaven Beach. 7 km randa, kus ooken on helesinine ja liiv valge. Randa jõudmiseks tegime väikse jalutuskäigu läbi rahvuspargi mäe tippu ja tagasi alla. Sõime, ajasime ülbeid kajakaid eemale, snorgeldasime taas, ajasime haisid ja stingray’sid taga, et pilti teha, hoidusime millimallikate eest ning nautisime päeva.

Paadiga ringi sõites nägime veel saart, kus näiteks kuulsused käivad puhkamas kuni 9000 dollari eest öö kohta, saart, kus on kõige suurem mürkmadude populatsioon terves Queenslandi osariigis ning väikest valge liivaga, umbes tenniseväljaku suurust oaasi, mis tõusis pinnale keset ookeani ning kus inimesed peesitasid.

Istudes selle üllatavalt kiire paadi serval, kus tuul puhub ja vett pritsib, taevas on pilvitu, ümber laiub türkiissinine ookean, silmanurgast näed delfiini ja merikilpkonna, võib mõne hetke vältel tunda, et pea on täiesti tühi. Õnnis tunne.

Jõudnud väsinuna tagasi Airlisse, tegime kohalikus vabaõhubaaris kerge kosutuse, kuulasime habetunud meest kitarril laulmas Red Hot Chili Peppersi parimaid palasid ning lõpetasime õhtu rahulolevalt. :)

Kiirusta ruttamata

Nonii,

Lennupiletid Brissi ostetud. Viimased 2 nädalat siin Mackays. Eile ja täna vabad päevad. Täna on küll töö, aga see alles 23.00. Sai üle pika aja laguuni ääres käidud ja veidi peesitatud. Tuli koheselt meelde, miks ma siin päiksega päeval väljas ei käi. Rängalt keevitab. Kuid siiski, vahelduseks hea lebotada.

Meenus üks seik reisi algusfaasidest. Nimelt Singapuris, kus vahemaandumine oli, lasti ilusti uuesti lennukisse sisse. Ootame siis õhkutõustmist ja kuuleme raadiost, et läheb veidi aega, tehnilised probleemid. Tõmbas veidi jahedaks ära juba. Tehnilised probleemid, aga 7 tundi lendu ees?! Hea küll, kõik ikkagi sujus. Ja siis maandumine Brissis. Hakkasime maale lähemale jõudma, raputas päris hästi, tundus juba, et midagi on justkui valesti. Esimene maandumine läkski piloodil sassi. Maandusime nimelt kuidagi ühe külje peale, et kõik rattad maha ei läinud. Jälle raputas kõvati. Siis võttis lennuk hoo uuesti üles ja tõusis koheselt õhku. Kerge hirm pikkade lendude ning turbanitega reisijate ees suurenes päris tublisti. Oh well, lõpp hea, kõik hea.

Ja veel baaritööst. Nimelt, iga õhtuga leian põrandalt keskmiselt 10 dollarit, vahel rohkem, vahel vähem. Sellest piisab ühe päeva söögirahaks. Aga siis, eelmine laupäev oli rekord. Korjasin maast üles 32 dollarit (umbes 25 euri) ! Enamus siis sentides, paberraha leiab harva. Siin on need 2 dollarilised mündid üsna pisikesed, noh, umbes Mennu suure varba otsa suurused, ja purjus inimesed kaotavad neid kergesti. Minu õnn! Pärast tööd kõnnin koju ja teksatasku kõliseb lisarahast. Teeb alati tuju rõõmsamaks. :)

Vot. Pühapäevaks on plaanitud väike tripp. Eks räägin lähemalt siis, kui see on läbi. Vaatab, kuidas õnnestub.

Ärge siis lume sisse ära kaduge!

Eungella ja Finch Hatton

Täna hommikul kell 9 startisime töökaaslase Kenni autoga, millel on õhufilter veidi korrast ära, Eungella ja Finch Hattoni rahvuspargi poole teele. Meie linnast on see ligi 80 km eemal. Sõitsime umbes tunni. Põmst saime esimest korda siin Austraalias linnast välja ja nägime veidi maapiirkonda ka. Auto suri tee peal mitu korda välja ning seni, kuni Kenn kapoti all midagi tegi, sai tee ääres oleva puu küljest paar mangotki korjatud. Rahvuspark asus kõrge mäe otsas. Sinna üles sõit oli juba omaette seiklus. Tagasiteel sain oma ristsed vasakpoolses liikluses. Kes üldse tuleb selle peale, et rool paremale poole paigaldada?

Kõigepealt võtsime ette 2 km rännaku vihmametsas. Hämmastav kogemus. Palmid, liaanid, hiiglaslikud puud. Nii palju energiat lihtsalt!

Laenasin Tarzanilt liaani

Vahtis seal, niisama üksinda

Viimane pilt kosest on Finch Hattonil. Tuli kõndida kilomeeter metsa sisse, et sinna jõuda. Ülekuumenenud keha oli hea külmas vees maha jahutada. 

Tänane tripp ja õhtune pea 40 minutiline jooks ookeani äärde laadis patareid ilusti täis. Vahepeal tekkiski juba tunne, et ainult töö ja töö. Hakkas meenuma, miks üldse see retk teise maailma otsa sai ette võetud. Tunne selline, et võiks lausa maailma kõige mürgisema mao eest ära põgeneda. Meid hoiatati, et võime teda näha metsas. Ta pidavat olema ülimalt agressiivne, hammustab hüppe pealt ja ajab taga ka. Seekord jäi meie kohtumine ära. 

Niisiis. Nüüd vaja minna piduliste klaase laudadelt ära korjama ning WCsid puhastama! :)

Proosit!

Post a flipping title

Kuna hetkel erilisi reisielamusi pakkuda pole, jagan teiega mõngaid kilde tööpostilt.

Kõigepealt Mäki toidust. Kõik te olete kindlasti juba kuulnud, kuidas liha küpsetatakse seal rohkes õlis. Nii see ka on. Lisaks kasutatakse ühel päeval pidevalt sama õli. Ja veel, samuti hoiustatakse kogu see liha õli täis valgunud kandikutel. Ja mis kõige hullem, lihal on oma ettenähtud aeg, kui kaua ta võib seista praetult ning pärast mida peaks see ära visatama. See seletati mulle ilusti esimesel päeval ära, aga seejärel mainiti kohe, et meie seda liha ära ei viska, vaid paneme aja uuesti nullist tiksuma. Ehk, teil võib vedada ja saate värske liha, kuid võib ka mitte ning teie liha on seal õlis hoiustatud isegi tunde. Mmm! Nõude pesemisest nii palju, et kogu kraam lastakse lihtsalt kuuma veega üle. Pesuvahend on olemas, aga sellele tähelepanu ei pöörata. Nii õpetati mind täna. 

Mäkis töötab meil 10. klassi pooleli jätnud 15 aastane poiss. Töökogemust sel kohal nüüdseks üle aasta. Veidi arusaamatu minu jaoks.

Tegin täna Filet-o-Fish burgerit ja tuleb eest teade: "Palun pane selle burgeri vahele värskelt küpsetatud kalapihv. Klient mainis, et ta on rase ning ta ei taha, et tema veel sündimata laps mitte väärtuslikku toitu peaks tundma saama." Kuule, miks sa üldse tuled McDonaldsisse siis ?!

Baaris pean iga 30 minuti tagant WCd üle vaatama, et kõik korras oleks. Seisan siis seal mopiga ning minu juurde tuleb üks mees. "Hey mate, we should go in there and have a piss together." Ahah... 

Järjekordselt WC ukse taga ning lähenevad kaks neidu. Minu pikkused ja üsna kogukad. Ilmselgelt jooke liialt palju saanud ning kontskingadel püsimine on keeruliseks muutunud. Hakkab siis see hiiglane kukkuma, kuid viimasel hetkel haarab minust kinni. Ise näost valge ja miimikast saab aimu, kuidas söögitorust on üles liikumas mingisugune mass. Õnneks suutsin nõtke liigutusega ta ohutult tualetti suunata, ukse sulgeda ja turvamehe temaga tegelema kutsuda. Teate ju neid multikaid, kus okse tegelaste suust kosena purskab. Jäi vähe puudu, et minu situatsioonist oleks võinud mõnele sarjale järgmise osa kirjutada.

Ning taas, liigun oma mopikese ja rõõmsa näoga WC poole. Turvamehed ümber ringi ja külastajaid sisse ei lasta. Liikunud lähemale nägin, et ka kiirabi oli seal ning WC põrandal lebas üks välimuselt peenelt üles löödud naine teadvuse kaotanult. Mõne aja pärast suudetati ta üles äratada ning minema toimetada. Mõistus, kuhu jäid? 

Mäkis on üks kutt, kellele meeldib koss. Filipiino. Kenn on nimi. Laupäeval käisime loopimas temaga. Päris tore oli üle kahe kuu palli puudutada.

Aa, ja äkki on kellelgi kilekotte vaja? Prügikotiks või nii? Siin pannakse supermarketis põmst iga asi oma koti sisse ja mul on neid kogunenud nüüdsekt kümneid ja kümneid. Panen postiga teele?

Filmisoovitused: "Observe and Report", "Proof", "Napoleon Dynamite".

See reis on juba preaguseks olnud hea viis hirmudest üle saamiseks. Näiteks enam ei kohku ma ära, kui õhtul pimedas tööle kõndides pea kohal asuvalt puult poole meetrise siruulatusega nahkhiir bätmännilikult õhku tõuseb. 

Olgu, semud. Siinkohal laenaks Miku ütlust. Pange ässalt!

Bob, kas tegevust jätkub?

Heihoo,

Täna olin teist päeva Mäkis. Mina ja 15 aasialast. Neil on oma naljad, ei saa aru. Põmst on tore. Nüüd on mul liinitöö kogemus ka käes. Sai, kaste, salat, juust, liha, sai kaste, salat juust liha, sai... Sõin 5 burgerit päeva jooksul. Õhtul käisin baaris ka. Mind pandi kaheks tunniks külmkappi kinni. Sain aimu, mis tunne teil seal külmas praegu on. :)

Pühapäeval pidime Airlie Beachi minema. Kahjuks meie autoga sõbral tuli ootamatu töökohustus ja jäigi ära. Selles suhtes on veits nüri. Siin Mackay lähedal pole midagi teha ega vaadata. Sellepärast ootangi pikisilmi detsembri lõppu, mil peaksime oma tripiga alustama. Siis vast saab midagi põnevamat ka kirjutada siia.

Homme on vaba päev. Jeii. 6 nädalat on opist möödas ja proovin joosta üle pika aja. Põlv ikka kahtlane, kükitada ei saa. Ulme. Lihased nii kõhetunud. Oli vaja Peipsikatele minna. Aga noh, loodan parimat.

Olgem musid!

Kuidas küll saaks need papagoid siin kinni püüda, Eestisse toimetada ja siis kalli raha eest maha müüa, hmm...

Küürisin siis üks varahommik baaris WCd ja mõtlesin, et kõva kõrgharidusega treener küll. Tegelt on täitsa tore. Inimesed on sõbralikud ja aitavad alati, olen juba ära harjunud kõigega. Halb külg on see, et mul pole kindlaid tunde, mis nädalas saan. Ja siis reedel oli veel nii, et läksin kohale, rahvast polnud piisavalt ja ei saanudki alustada. Seega tekkis mõte, et tuleks teine töö juurde vaadata. Ja oh imet! Laupäeval helistati Mäkist, täna käisin vestlusel ja esmaspäeval lähen proovipäevale! :D Ideaalis peaks siis nii olema, et esmaspäev-kolmapäev Mäkk, neljapäev-laupäev baaris. Siis peaks vast piisavalt raha aasta algusseks kokku saama, et Brissist auto osta ja sealt Melbsi poole sõitma hakata. Eesmärk seatud.

Loen siin aeg-ajalt üht raamatut: "Kuidas rännata ilma hirmuta". See räägib reisimisest üldisemalt, meditatsioonidest, hingerännakutest, unenägudest, erinevatest taimedest jne. Olen leidnud sealt mitmeid huvitavaid mõtteid. Autor on Tom Valsberg, Indigolaste laulja. Lisaks vaatasin ära ühe filmi, küll üsna vana, aga siiski. Green Street Hooligans. Jalgpallihuligaanid, briti aktsent, veritasu. Kellel peaks liialt vaba aega olema, siis soovitan mõlemat :)

Aa, ja kui jälgida meie vanemate õpetussõnu, et üle tee minnes vaata enne vasakule ja siis paremale, siis võib siin auto alla jääda.

Davaiks

Venelane

Privet!

Eile 13,5 tunnine tööpäev. Esimesed 3 tundi pesin ühtesid ja samasid laudu umbes 10 korda üle. Ja sõna otses mõttes. Siis läks aga kiiremaks. Siin oli mingi austraallaste suursüdnmus- Melbourne Cup ehk siis hobuvõiduajamine. Telekas öeldi, et sellel päeval panustab absoluutselt iga kohalik. Olgu, suht igav... Igatahes, baaris kujunes päris tihe õhtu. Sain täna palgalipiku. Valmistas pettumuse, sest 24% pidin maksuteks maksma. Kusagil peab mingi viga olema. Nii jätkates peaksin mingi 2 kuud raha koguma, et tagasisõidupilet ükskord osta :D Lähengi kohe varsti tööandja juurde.

Joomiskultuur on siin minu arust natukene teistsugune. Inimesed tulevad kaine peaga klubisse, joovad oma üli lahjasid kokteile, laristavad meeletult raha ja lõpuks on nii täis, et püstigi ei püsi. Eestis ikka on ennepidu odava alkoholiga ja siis peole tantsima. Või noh, meie tegime nii vähemalt. Ma ei taha kumbagi kultuuri maha teha ega üht teisest paremaks pidada, aga cmon. Ma olen saanud neid kokteile (kuhu minu arust pannakse alla 4 cli alkoholi), mis need suured tursked mehed nii purju teevad. Krt, te ei kanna üldse ju :D

Kõnnin siis kaubanduskeskuses ja kusagilt tuleb "Hey, mate!". No tere. "Kust sa pärit oled?" Et, niisama küsidki lambist? "No ma vaatasin, et sa ei näe üldse austraallase moodi välja" Okei. Põhja-Euroopast. "Aa, Nõukogude Liidust või?" Ja siis eile baaris mingi iirlane samamoodi. Ütles, et ta vaatas mulle näkku ja sai kohe aru, et ma pole siit. Talle ütlesin, et olen Eestis (kaaseurooplane peaks ikka teadma). Vastas siis, et jaa, muidugi tean, sa oled siis venelane, jah? Tore lugu küll!

Oeh, teil on ju ka see tunne, et väljas on nii ilus ilm-päike paistab selges teavas päevat päeva ja on nii soe- et peakski minema end laguuni jahutama. :) Teised on tööl, saabki aega endale.

Alrigthy then!

Lühike püks, mustad sokid ja varbavahe plätad

Jouu!

Reedel olin esimest päeva tööl. Alustasin õhtul kell 16 ja koju sain vapsee mingi 4ks hommikul. Oli klubi avamine. Intervjuul öeldi mulle, et saan alguses ainult glassy olla, aga läks teisiti. Mind pandi kohe baari ja hakkasin austraallastele jooke valmistama. Uus kogemus. Kui tagasi tulen, teen teile ka kokteile. VCR, Vodka Sunrise, Backhand Panda, Jagerbombs, mida iganes ;) Aa, klubi nimi on Rabbit Hole. Igatahes, nädalavahetusega sain 20 töötundi kokku ning teisipäev või kolmapäev peaks esimese palga saama. Jess!

Ma siin kunagi vist mainisin, et meie nimed on ühes labour hire'is kirjas ning sealt aeg-ajalt helistatakse ja pakutakse tööd. Nii oli ka täna. Oleks pidanud minema nädalaks kaevanduse laagrisse kaevuritele voodit tegema ning nende tube koristama. Kuuldavasti oleks seal 12 tunnised tööpäevad ja kõva palk. Saaks seal kuu aega olla, siis vb ei peakski rohkem töötama. Kahjuks tuli võimalus käest lasta, sest ainult nädalaks minna ei tasuks ära. Peaksin siis sel juhul baaritööst loobuma ja järgmine nädal uuesti tööd otsima. Vast pole hullu, ootan järgmist kõnet pikema pakkumisega. 

Kindlaid plaane edasiseks pole. Mingi mõte on siiski detsembri lõpus-jaanuari alguses Melbourne'i poole liikuma hakata. Hea oleks, kui saaks jalad alla ja auto selleks ajaks. 

Vot. Aga lähen uurin nüüd, kuidas siin jõusaalidega lood. Tööle alles homme ja vaba aega palju.

Aa, ja pealkirjaks sain inspritatsiooni mingilt kohalikult stiilikurult. :)

Cheers!

Olla või mitte olla

Õhtust!

Elame siin neljakesi Shakespeare'i tänaval ühes majas. Lisaks meile üks tore vanapapi. Päris õnnelik leid, küsib ainult 200 taala nädalas. Kesklinnale oleme üsna lähedal, 15 minutit. Ümbruskond hakkab ka selgeks saama. Nii palju ringi käidud seoses CVde jaotamisega. Ilus on. Palmid ja värgid. Papagoid laulavad keset tänavat.

Paar päeva tagasi ründas Karelit üks lind. Nad pidavatki siin olema sellised vihased. Umbes varese suurune. Igatahes, Karel on nüüd 3 päeva järjest Xboxi mänginud. Väljas ei taha käia enam. Maiu sai tööle, nii et see on hea. Tegelikult sain ma ise ka. Hakkan baarides ja ööklubis klaase kokku korjama ning saan selle eest 22 dollarit tunnis :D See on selline suur firma, haldab mitut-mitut baari ja ööklubi ja hotelligi. Pahupool on see, et mõned baarid valmivad alles novembri keskel. Seega võib alguses töötunde nädalas väheks jääda. Kuid kindel pole, homme olen targem. Vähemalt on algus tehtud. Tööd otsin siiski endiselt edasi. Mida rohkem raha, seda rohkem saab ringi reisida. Väga kauaks siia ka ei tahaks jääda.

Töö leidmine tegelikult nii lihtne polegi, kui ma arvasin. Eestis on mul näiteks piisanud seni vaid tutvuste kasutamisest.  Aga see on hea, peab sellest mugavustsoonist välja tulema. Täna tegelesin pool päeva sellega, et saada mingi sertifikaat, mis lubaks mul alkoholi müüa (selle baaritöö jaoks siis).Kuradi paberimajandus.  Jube tüütu, vaja käia erinevates kohtades printimas-skännimas- siis otsi mingi loaga isik, kes võib sul neid dokumente allkirjastada- skänni jälle jne.

Aga olgu, järgmine kord siis jälle :)

"Good morning! Et noh, I saw your job offer in the newspaper..."

Yellow

Täna kell 5.00 tõusime Kareliga ning läksime kioskisse. Võtsime sooja ajalehe ning hakkasime töökuulutusi vaatama. Autojuhiks? Lihakombinaati? Pickers and packers?! Maalriks? Koristajaks? Baarmeniks? Andke aga tulla. Kõned tehtud, meilid saadetud. Ootame ja vaatame.

Eilse seisuga ligi 15 CVd laiali jagatud ning ka meile saadetud. Õhtul sain ühe kõne ka ning lubati minuga järgmiseks nädalaks intervjuu kokku leppida. Ettekandjaks vist.

Samuti tegin eile esimest korda trenni üle pika aja. Meil siin laguuni ääres väike väline ala, kus on igasugused jõumasinad (stepper, chest press+back pull, rööpad triitsepsi surumiseks, kang rippes kätekõverdusteks, seadeldis küki tegemiseks, pink kerelihastele). Kuna ilm on soe, siis söögiisu eriti pole. Lisaks pikk paus trennist ja lihased nii kokku kuivanud. Täis kõrend rsk. 82st kilost vb 77 on alles. Aga ma alustasin taas! Kõige tähtsamate asjade märkmikusse lisandus peatükk "must train". Pean sinna oma väikest treeningpäevikut. Järjepidevust ja tahtmist ka kõigile teile, kes püüavad oma elukvaliteeti sportliku tegevuse ning õige toitumisega parandada!

Ühtlasi vabandan eelmise posti kehva grammatika ning numbrirohkuse eest. Kuradi Aussi keyboard. Shift+2 teevad @ ju. Kui ebareaalne on see?!

Ühest küljest on tore helesinise laguuni ääres päikest nautida ning marjasmuutit limpsida. Teisest aga hingeahu ei saa, kui rahaliselt on tulevik oleks kindlustatud. Loodan parimat!

Päikest teile lumememmedele sinna! :D

Gangnam Style

Ahoi!

Rongis6it Mackaysse pikenes 2 tundi metsatulekahju t6ttu, mis oli raudteel. 18 tundi s6itu oli p6hjustanud r2nga v2simuse ja tuju oli p2ris kehv. Terve p2eva passisime niisama ja ootasime Kareli s6pra. L6puks kohtusime ning tema jutt andis motivatsiooni juurde. T66d pidi k6vasti olema, kuid majutust raske leida.

Eile k2isimegi m66da linna ringi ning jagasime oma CVsid igal pool. Panime oma nimed kirja ka kuhugi asutusse, kust helistatakse, kui sobiv t66 vabaneb. Aa, Priit, kui sa juhuslikult loed seda, siis panin su soovitaks yhes kohas. Kui helistatakse, siis 2ra p2ris halba r22gi ;)

Kuigi siia tulles ma ei tahtnud eestlasi n2ha, siis need, keda n2inud olen, on p2ris toredad. Eile kohtusime ka yhtedega ning need viisid meid autoga Gangnam Styleí saatel yhe j6e 22rde. Luiglesime k6ielt hypates vette ning ujusime. Krokodille ei n2inud. 6nneks. Samuti n2gin esimest korda ookeani. Erilisi emotsioone ei tekitanud. Neeme juurest Pusilt vaade Peipsile on samasugune...

Elu on siin teistsugune. Nagu ma olen aru saanud, siis t66p2evad algavad mingi 6-7. Kaevurid l2hevad baari jooma mingi 14-15 vahel. 66asutused pannakse kinni juba 00-01. Ja pimedaks l2heb juba kell 19. Ise pole veel kuhugi v2lja j6unud.

Kerge igatsus on peal juba. Olge vinged!

"I killed all these m*****F***ing snakes in this m*****f***ing plane" Samuel El Jackson

Õhtu või hommik. Sünnipäev või järgmine päev. Lõunasöök või oode. Reedest esmaspäevani magamata bussis ja lennukites, midagi aru ei saa. Ajavööndid liiguvad edasi-tagasi. Trafaretsed naljad Kareliga toovad rõõmu. Araablaste lennukid on päris uhked.

22. hommikul saabusime Brisbane’i. Palavus lämmatab. Kama läks Kareli kotis katki ja narkokoerale see meeldis. Esimese öö veedame backpackerite hostelis. Kuukesi elame väiksemas toas, kui mina Muru tänaval. Osalesime mälumängus. Esikoht tundus kindel, jäime aga viimaseks. Piinlik.

Homme rongiga Mackay’sse. 16 tundi sõitu ja mingi 120 dollarit vaesem. Kõik on üldse siin nii kallis. Järgmisest nädalast loodan tööga alustada. Seni püüan veel põlve hoida. Vaja terveks ravida.

Paar päeva olin päris kindel, et näen kõike unes. Üksluine minek, ootamine, üüratu vahemaa. Korraks isegi näpistasin end, et üles ärgata. Ei mõjunud. Vaikselt hakkab kohale jõudma.

Inimesed siin naeratavad. Pole nagu Vahi tänava Maximas või clutallinlik „tsjoo blät“ olek. Annab energiat.

Ladna, vaja magama minna. Homme kell 10 check-out.

Püüan varsti taas kirjuta! :)

Kuidas see täpselt nüüd käibki siin...