Õhtu või hommik. Sünnipäev või järgmine päev. Lõunasöök või
oode. Reedest esmaspäevani magamata bussis ja lennukites, midagi aru ei saa. Ajavööndid
liiguvad edasi-tagasi. Trafaretsed naljad Kareliga toovad rõõmu. Araablaste
lennukid on päris uhked.
22. hommikul saabusime Brisbane’i. Palavus lämmatab. Kama
läks Kareli kotis katki ja narkokoerale see meeldis. Esimese öö veedame
backpackerite hostelis. Kuukesi elame väiksemas toas, kui mina Muru tänaval. Osalesime
mälumängus. Esikoht tundus kindel, jäime aga viimaseks. Piinlik.
Homme rongiga Mackay’sse. 16 tundi sõitu ja mingi 120
dollarit vaesem. Kõik on üldse siin nii kallis. Järgmisest nädalast loodan
tööga alustada. Seni püüan veel põlve hoida. Vaja terveks ravida.
Paar päeva olin päris kindel, et näen kõike unes. Üksluine
minek, ootamine, üüratu vahemaa. Korraks isegi näpistasin end, et üles ärgata.
Ei mõjunud. Vaikselt hakkab kohale jõudma.
Inimesed siin naeratavad. Pole nagu Vahi tänava Maximas või
clutallinlik „tsjoo blät“ olek. Annab energiat.
Ladna, vaja magama minna. Homme kell 10 check-out.
Püüan varsti taas kirjuta! :)
No comments:
Post a Comment