Nädalapikkune ootamine on lõppenud. Mario helistas täna ja kutsus pirne korjama. Viimane aeg ka, raha hakkas juba täitsa otsa saama. Elama hakkan telgis kusagil aida all, kus on veel 20 bäkkerit. Möödunud nädalal käisin pea iga päev linnas töötukassa laadses kohas küsimas, ega kusagil pole vaja abikäsi ja loomulikult vaatasin päevas vähemalt kümme korda uued pakkumised netis üle. Kiskus juba nukraks ära küll, kui hommikul üheksaks on sada bäkkerit nimed kirja pannud, et ka nemad otsivad tööd. Lisaks veel need saadetud meilid, millele kunagi ei vastata või kõned, kus sulle kohe ära öeldakse või palutakse järgmine päev helistada ja siis ära öeldakse. Shepparton on selline linn ka, kus midagi eriti teha pole, ainult farmid ümber ringi. Igavuse peletamiseks ja beeta-endorfiinide taseme tõstmiseks sai vähemalt trenni normaalselt tehtud, isegi kaks korda päevas vahepeal. Kohalik jõusaal andis ka esimese korra tasuta (!). Ujuda sai jões, kus mina krokodillina kindlalt oma ohvreid püüaksin. Väidetavalt Victoria osariigis neid ei leidu. Ainult redback ja white tail ämblikud ning mõned maailma mürgiseimad maod. Eestist kaasa võetud Remarque lummab endiselt ja oli ka hea vaheldus. Õnneks selleni asi ei läinud, et hakanuks Facebooki lambi rumalusi postitama.

Väga tahaks pilte postitada, aga siiani pole võimalust leidnud. Otsin lahendust edasi. Olgu, lähen ostan poti ja panni ning kolin uude kohta.

Pange ässalt!