Eungella ja Finch Hatton

Täna hommikul kell 9 startisime töökaaslase Kenni autoga, millel on õhufilter veidi korrast ära, Eungella ja Finch Hattoni rahvuspargi poole teele. Meie linnast on see ligi 80 km eemal. Sõitsime umbes tunni. Põmst saime esimest korda siin Austraalias linnast välja ja nägime veidi maapiirkonda ka. Auto suri tee peal mitu korda välja ning seni, kuni Kenn kapoti all midagi tegi, sai tee ääres oleva puu küljest paar mangotki korjatud. Rahvuspark asus kõrge mäe otsas. Sinna üles sõit oli juba omaette seiklus. Tagasiteel sain oma ristsed vasakpoolses liikluses. Kes üldse tuleb selle peale, et rool paremale poole paigaldada?

Kõigepealt võtsime ette 2 km rännaku vihmametsas. Hämmastav kogemus. Palmid, liaanid, hiiglaslikud puud. Nii palju energiat lihtsalt!

Laenasin Tarzanilt liaani

Vahtis seal, niisama üksinda

Viimane pilt kosest on Finch Hattonil. Tuli kõndida kilomeeter metsa sisse, et sinna jõuda. Ülekuumenenud keha oli hea külmas vees maha jahutada. 

Tänane tripp ja õhtune pea 40 minutiline jooks ookeani äärde laadis patareid ilusti täis. Vahepeal tekkiski juba tunne, et ainult töö ja töö. Hakkas meenuma, miks üldse see retk teise maailma otsa sai ette võetud. Tunne selline, et võiks lausa maailma kõige mürgisema mao eest ära põgeneda. Meid hoiatati, et võime teda näha metsas. Ta pidavat olema ülimalt agressiivne, hammustab hüppe pealt ja ajab taga ka. Seekord jäi meie kohtumine ära. 

Niisiis. Nüüd vaja minna piduliste klaase laudadelt ära korjama ning WCsid puhastama! :)

Proosit!